Neid ridu siia kirja pannes tekib hinge kuidagi kurb tunne. Vast sellepärast, et ma kirjutan oma elu viimast sünnilugu. Minu viimane beebi! See tunne on vabastav, aga samas nii kurb. Üks peatükk saab minu elus läbi ja algavad teised. Kõik verstapostid on nüüd minu viimased esimesed.
Väike omapärane tähelepanek. Juba maikuus ütles Peiks, et meie Jussike sünnib 18.06. Minul sellesse usku ei olnud, sest see oleks olnud natukene liiga vara. 38+ nädal. Minu kõik loomulikult alanud sünnitused on toimunud 39+ nädalal, vaevalt Jussikenegi varem tulla tahab.
Kätte oli jõudnud 18.06. Ämmaemanda visiit oli planeeritud kell 11.00. Eelkõige seetõttu, et osa tegevustest saaks enne visiiti ära tehtud ja peale visiiti kuluks vähem aega linnas olemisele. Saab kiiremini koju ära minna. Hommikul ärkasime, viisime põnni lasteaeda ja ise liikusime edasi Tallinna. Algul mõtlesin rongiga minna, aga viimased nädalad olid minu jaoks üsna rasked olnud. Need vanad head valulikud toonused. Mida pikemat maad kõndisin, seda valusamaks ja tihedamaks muutusid. Kartsin natukene, et sünnitan pärast seal kusagil Balti jaama ja Pelgulinna sünnitusmaja vahel ära.
Esmalt käisime Depos. Ma isegi ei mäleta mida mul vaja oli. Igatahes tempokamal sammul sai ring peale kõnnitud ja toonused ei lasknud ennast kaua oodata. Valusad, umbes iga kümne minuti tagant. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest ma teadsin, et ühel hetkel lähevad need mööda, siiani olid ju läinud.
Kell 11.00 ootas meid meie armas ämmaemand Katre Tiido. Tegemist oli tavalise visiidiga. Eelmisel korral leppisime kokku, et teeme plaanilise KTG.
Läksime visiidile, rääkisime maast ja ilmast, aga enamasti sellest kui väsinud ma olen. Terve viimase nädala olid mind öösiti piinanud valusad toonused. Kestsid umbes 2-4 tundi, enamasti regulaarsed ehk 2-10 minuti tagant olenevalt ööst. Magada ei lasknud. Unevõlg kasvas ja kasvas. Ühel hetkel need vaibusid ja järgmisel ööl olid tagasi. Ma ei teadnud, kas see oli taaskord eelmäng äkksünnitusele, aga natukene hirmu külvasid need küll. Mul oli kaks äkksünnitust seljataga ja ma ei tahtnud kodus/autos sünnitada.
Eelnevad äkksünnitused muutsid nii meid kui ka ämmaemanda natukene ettevaatlikumaks. Minu eesmärk oli sünnitada Pelgulinna sünnitusmajas, aga oli kaks probleemi. Esiteks, ma elan Lääne-Virumaal ja meil kulub haiglasse jõudmiseks umbes tund ja kümme minutit (kui pole ummikuid). Teiseks, ma olen äkksünnitaja! Eelmised kaks sünnitust kestsid 16 ja 15 minutit. Ma oleks selle ajaga jõudnud võib-olla autosse, kui sedagi. Kodus ma sünnitada ei tahtnud, veel vähem tahtsin seda autos teha. Ma olen inimene kes elab moto järgi ''parem karta kui kahetseda''. Ma õpin ämmaemandaks, loen palju erinevat erialast materjali ja tean kui palju võib valesti minna. Vahel pole palju vajagi, kui kogu sünnitusprotsess on pea peale keeratud ja vajab kiiret sekkumist.
Visiidil otsustasime, et teeme ära plaanilise KTG ja vaatame mis informatsiooni see meile annab. Kui on märke kokkutõmmetest, siis otsustame mis edasi saab. KTG sai tehtud ja kokkutõmbed olid olemas. Iga kümne minuti tagant. Ei olnud midagi erilist, aga siiski midagi toimus ja niisama ma koju minna ei tahtnud. Minu puhul võib protsess väga kiiresti hoo sisse võtta. Samal ajal kui mina KTG all olin, tulid uriinianalüüsi vastused. Uriinis leidus valku. See tähendas kindlat kordusanalüüsi.
Peale KTG-d pakkus ämmaemand mulle mitut võimalust. Esimeseks, ta kontrollib emakakaela (kuigi praktikas seda tänapäeval enam eriti ei tehta, sest tõstab infektsiooniriski. Meie tegime eelnevate anamneeside tõttu - äkksünnituse risk) ja seejärel saadab mu paariks tunniks jalutama. Kui paar tundi on jalutatud, siis valvetuppa KTG-d tegema. KTG muutuste korral uus emakakaela kontroll. Kohustuslik uriinianalüüs. Teiseks, kogu jada sama mis esimesel, aga muutuste mitte esinemisel saan paluda end ise ööpäevaks haiglasse jälgimisele jätta. Põhjuseks see sama äkksünnituse risk. Kolmandaks, kogu jada sama mis esimesel ja kui KTG muutusi ei registreeri, siis lähen koju ja valmistun ette selleks, et risk on sünnitada kodus või autos. Panen kõik vajaliku äkksünnituseks valmis ja hoian pöialt, et jõuaksin õigel ajal haiglasse.
Meie otsustasime esimese kasuks, sest tundus kõige kindlam viis asjadest päriselt aimu saada ja näha kas mul on võimalik ise oma emakas ''käima tõmmata'' või mitte. Ämmaemand katsus emakakaela. Mainin, et mul on olnud neid kaela katsumisi omajagu, aga see oli neist kõige valusam. Nagu sada nuga lõiguks samal ajal ühes kohas. Ise mõtlesin seal pukis istudes kaela katsumise ajal, et küllap see natukene veel toores on, sest tavaliselt kui on katsutud, siis on kael juba pehme olnud, avatus korralik ja valu null. Avatust oli sellel hetkel 1.5cm (korduvrasedate puhul on selline avatus raseduse lõpunädalatel täiesti normaalne ja iseenesest sünnituse algust ei ennusta), säilinud oli 1cm ja kael ise oli pehme. Pea kaelale ei surunud. Oli küll sügaval all vaagnas, aga kaela ei survestanud.
Läksime jalutama. Jalutama läksime Paavli kaltsukasse (mu ATH aju lemmik). Tegin seal treppe ja kõndisin sinna-tänna. Tundsin, et sisse tekib natukene õõnes tunne. Toonused käisid, aga nendes ei toimunud muutust. Need olid täpselt samasugused nagu nad alati olid olnud. Samal ajal tundsin kuidas sees hakkab vaikselt keerama. Mõtlesin, et tahaks süüa, aga samas söögiisu polnud. Kaks tundi hiljem läksime valvetuppa. Väga tore vahetus oli. Rääkisin neile kogu loo ära ja kahel käel võeti vastu. Seal samas WC-s tegin uue uriiniproovi ja seejärel läksime KTG-d tegema. KTG näitas juba palju kõrgemaid mägesid, aga valu ise oli sama tavaline nagu alati. Vahed umbes seitse minutit. Kodus olles poleks ma kindlasti valvetuppa pöördunud. Ma olin nendega nii harjunud! KTG-s esinevate muutuste tõttu kontrolliti uuesti emakakaela. Avatus oli 2-2.5cm. Kahe tunniga oli avatust juurde tulnud 0.5-1cm. Ei tundunud eriti palju, aga seekord oli suuremaks muutuseks see, et pea oli hakanud kaelale suruma. Katsudes ei olnud enam kaelal valus ka! Ämmaemand otsustas, et koju me kindlasti ei lähe, lähme hoopis uuele ringile jalutama.
Ütlesin Peiksile, et lähme Kristiinesse kolama. Tahaks lihtsalt poodides ringi jalutada. Soov sai täidetud. Kristiine keskusesse jõudes oli esimene külastatav koht WC, sest surve põiele oli suur. Käisin WC-s ja avastasin paberiga pühkides, et limakorki on hakanud rohkem eralduma. Seal samas sain aru, et ega ma tühjade kätega enam koju ei lähe, sest nüüd läheb asi tõsiseks. Käisime paar poodi läbi ja mul tekkis eriti ebameeldiv surve tunne. Täpselt selline tunne, et emakas kukub kohe välja. Tahtsin veel viimast korda WC-s käia ja sain aru, et lisaks muule hakkab vaikselt kõht ka lahti minema. Peale seda wc külastust ütlesin Peiksile, et aitab küll, lähme jalutame Pelgulinna sünnitusmaja juures edasi, vajadusel äkki jõuame sünnitusmajja kohale ka. Pakkusin viimast võimalust süüa, sest kes teab millal ja kas üldse süüa enam saab, aga meist kumbki ei tundnud vajadust.
Jalutasime umbes tunnikese ümber sünnitusmaja. Toonused käisid iga 2-3 minuti tagant, aga valu oli sama tavaline nagu alati. Ei midagi hullu. Seal samas ma mõtlesin, et ma ei saa ju veel sünnitama minna. Ma pole ju veel valmis! Ma polnud sellega isegi arvestanud! Isegi sünnitusplaan oli koju jäänud. Mis siis saab kui ma satun ämmaemanda otsa kellega isiksused põrkuvad või kes ei toeta mu soove? Selliseid lugusid on meeletult palju! Sünnitusvägivald on päris asi. Õnneks oli seekord vähemalt haiglakott kaasas.
Kaks tundi sammutud, tagasi kontrolli. Ämmaemand küsis kuidas meil läheb ja kui tihedalt kokkutõmbed esinevad. Samal ajal katsus kaela, avatus 4cm, kael pehme ja pea surus täielikult kaelale. Jussike samal ajal peksmas mu sisikonda. Perfektne. Sünnitöö oli käima lükatud. Läksin uuesti KTG alla ja olin seal umbes 20 minutit. KTG näitas aktiivset tööd, aga mida kauem ma pikali lesisin, seda harvemaks kokkutõmbed jäid. Aeg täis, liikusime edasi sünnitustuppa.
Mul on alati olnud selline väike kiiksuga soov. Ma olen kõigi oma raseduste ajal unistanud vettesünnitusest ja sünnituspalatist nr.1. Vanni pole ma kunagi jõudnud. Esmasündinu ajal korra küsisin, aga kui vann lõpuks vett täis jooksis, siis mul polnud enam vähimatki soovi sinna minna. Palatit pole ma kunagi julgenud küsida, sest kes läheb sünnitama ja hakkab palatit valima? Seekord mõtlesin viimast võtta, võtsin julguse kokku ja küsisin kas ma saan sünnituspalat nr.1. Ma muidugi tegin natukene eeltööd ja küsisin juba valvetoas olevalt ämmaemandalt kas tuba on üldse vaba ja kui suur tõenäosus mul sinna saada on. Tema ütles, et tuba on vaba ja annab osakonda teada, aga kindlasti tuletagu ma meelde kui osakonda lähen. Osakonda jõudes esimese asjana küsisingi kohe palatit ja minu suureks rõõmuks oli see vaba ja ma saingi sinna! Nagu väike unistuste täitumine!
Kell oli 17.16 kui me palatisse astusime. Palat ise oli ilus ja hubane. Vann oli olemas. 2 varbseina oli, üks neist wc-s kus sai rippudes otse seljale vett lasta. Isegi wc oli hubaseks muudetud. Laes olid pisikesed valgustäpikesed mis imiteerisid tähti. Valida sai kolme erineva valguse vahel. Telekas oli. Mehe jaoks oli olemas väike diivan mida sai lahti tõmmata kui protsess liiga pikaks venib ja puhata vaja. Ühesõnaga kõik mugavused olid olemas. Mis puudutab esmaabi aparatuuri, siis ämmaemand ütles kohe, et see sünnitus peab ilus ja ohutu tulema, sest sinna tuppa ainult sellised sobivadki. Nimelt tuba ise oli pigem kitsam ja seetõttu esmaabi aparatuur sinna ei mahu. Kui peaks vajadus esmaabiks tekkima, siis viiakse sind sealt toast ära teise tuppa.
Sünnitustoas olles küsisin kohe, kas ma vanni võin minna. Võisin. Teine unistus oli täitunud. Siin tahaks väga tänada oma ämmaemandat, sest ta oli nii armas ja tore inimene. Ta tuli igale mu soovile vastu ja toetas mind kõiges. Hoidis hästi. Julgustas. Oli nii rõõmsameelne ja soe inimene. Ma olen oma elus jackpoti skoorinud, sest kõik ämmaemandad, kes on minu sünnitused vastu võtnud, on olnud imelised inimesed!
Vanni ma kohe ei läinudki. Jalutasin natukene palatis ringi, tegin raseduspäevikusse pilte mälestuseks, imetlesin palatit, näppisin nuppe. Nagu laps kommipoes. Toonused käisid umbes kolme minuti tagant, aga valus ei olnud. Ajasin rahus oma asja.
Kell oli 17.40 kui ma tundsin, et tahaks vanni proovida, sest kes teab kas ma muidu enam jõuangi sinna. Peiks pani vee jooksma ja täitis mulle vanni ära. Kell 17.50 astusin vanni. Vesi oli nii mõnus soe. Vann oli mugav. All põhjas oli pikem toru kuhu sai vajadusel pressides jalad suruda. Külgedel olid kinni hoidmiseks vajalikud sangad (ma ei suuda oma mälu juures praegu paremat nimetust välja mõelda). Seega ei hõlju, libise keha kuhugi minema ja naine saab suunata oma jõu kuhu vaja.
Olin vannis ja tundsin, et toonused muutuvad harvemaks. Kuival olles käisid toonused iga 2-4 minuti tagant. Vees olles harvemini. Ma olin vannis 20 minutit ja kokkutõmbeid oli selle aja sees ainult kolm! Toonused jäid küll harvemaks, aga nende olemus muutus drastiliselt. Kui muidu tekkis kokkutõmbe ajal valu emaka alaossa, siis nüüd tekkis see ülaossa, oli valusam ja pani nina krimpsutama. Selle kõige juures avastasin õige pea, et ma ei tahagi rohkem vannis olla ja suure tõenäosusega vettesünnitust mina kogeda ei saa. Vannivesi oli soe, lõõgastas ja rahustas (isegi liiga palju), aga kõige selle kõrvalt ajas ka iiveldama. Mul oli selline tunne, et ma oksendan sinna samasse vanni kui ma sealt kohe välja ei saa. Niipea kui vannist välja astusin, tõmbas iiveldus tagasi ja kõik oli jälle hästi. Koos iiveldusega kadusid ka toonused. Vaikus, mitte midagi ei toimunud.
Kuivatasin end ära ja tundsin, et tahaks WC-sse. Olin just eelnevalt mitu topsi vett ära joonud. Läksin WC-sse ja tundsin seda kuulsat ''kaka häda'' tunnet. Ma sain aru, et nüüd peaks vaikselt midagi toimuma hakkama, sest see on märk beebi pea liikumisest sünniteedes. Samal ajal astus ämmaemand palatisse ja ehmatas ära kui kuulis Peiksi käest, et ma WC-sse läksin. Ämmaemand tormas kohe mulle ukse taha ja küsis mida ma seal teen. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et veel ei sünnita, käisin kõigest põit tühjendamas. Pühkides jäi paberile suur kogus limakorki ja eks m aru sain, et nüüd varsti läheb päriselt tegevuseks. Toonuseid polnud siiani. Sees läks tunne aina õõnsamaks.
Jõudsin WC-st välja astuda kui tuli esimene toonus. Viimasega oli vahe äkki 10 minutit? See oli see valu mille peale oleksin hakanud haiglasse sõitma. Instinkt hakkas tugevalt tööle, sest esimene asi millele ma mõtlesin, oli kükitamine. Ma tundsin kohe kuidas keha tahtis kükkasendisse minna. Seal ma olin, kükkis ja samal ajal üritasin varbseinast kinni hoida, näolihaseid lõdvestada ja sügavalt hingata. See kokkutõmme oli valus, aga ma suutsin selle edukalt üle hingata ja minut läks linnutiivul.
Minut oli vahet ja juba tuli uus kokkutõmme. Sama tugev ja oi kui pikk. Olin seal samas asendis. Hingasin seda üle, ise samal ajal mõtlesin, et ma saan päris hästi hakkama, aga kui see jätkub kaua, siis ma ei suuda. Ma ei suuda seda valu pikalt taluda. Kokkutõmme kestis, mina hingasin ja järsku tundsin kuidas press võttis kogu keha üle. Hingamisest sai pressimine ja veed tulid ära. Niipea kui veed tulid, tormas Peiks ämmaemandat kutsuma. Mina olin seal omaette, mõtlesin, et ma pean käe alla panema, sest ma ei suuda pressi tagasi hoida ja veel vähem tahan ma, et beebi peaga vastu põrandat kukuks. Nii ma olin seal, üks käsi oli jalgevahel, teisega hoidsin varbseinast kinni ja ise samal ajal pressisin. Ma ei tundnud sõrmedega veel pead, aga ma tundsin iga oma keha rakuga kus see pea on ja see pea oli kohe varsti lõikumas.
Press taandus, ämmaemand jõudis koos Peiksiga tagasi palatisse. Mina ei saanud kohe momendis midagi aru, sest kõik oli käinud väga kiiresti ja intensiivselt. Jõudsin ainult öelda, et ma tahan järile. Hooldaja pani kiiresti järi valmis, ämmaemand tiris samal ajal kummikindaid kätte ja Peiks aitas mind järile istuma. Algul arvasin, et tahan Peiksi enda selja taha mind toetama, aga olukorras sees teadsin, et ma ei taha teda sinna, sest see oleks minu jaoks liiga ebamugav. Ma tundsin, et mul vaja tugevalt seljaga vastu voodit suruda ja ma litsuks teise lõhki sinna enda ja voodi vahele. See kõik toimus umbes minuti sees. Tundsin kuidas press hakkab uuesti peale tulema ja hüüdsin ämmaemandale ka, et press tuleb ja mina pressin. Käsi oli mul siiani jalgevahel ja esimese kümne sekundiga ma tundsin kuidas Jussikese pea kroonis (lõikus). Peale pea kroonimist võtsin ma käe ära. Ämmaemand samal ajal ütles, et pea on kroonitud ja kui press hakkab vaibuma, siis ärgu ma rohkem pressigu. See press, see oli üks intensiivne ja pikk press. Ma tundsin, et see veel lõppemas pole ja kui ma end kokku võtan, kopsud õhku täis tõmban siis ma isegi suudan Jussikese selle sama pressi käigus väljutada. Mõeldud-tehtud, kopsud õhku täis ja pressima. Kogu jõud sai suunatud sinna kuhu vaja, tundsin kuidas pea väljus ja kohe ka keha. Oligi kõik. 18.06.2026, kell 18.26 sündis meie Jussikene. Minu viimane beebi. Minu viimane rasedus sai kantud. Emotsioonid lõid korraga pea peal kokku. Rõõm, kurbus. Kõik
Peale sünnitust naersime seal kõik koos, et nad said mida tahtsid, ilusas toas ilusa sünnituse. Ämmaemand veel ütles, et oleks kõigil sellised ilusad ja kiired sünnitused. Oli tõesti kerge sünnitus, tugevamast valust kuni väljutuseni umbes kuus minutit. See on mu uus rekord. Kuigi tegemist oli intensiivsete pressidega ja väga kiire väljutusega, siis rebendid olid tagasihoidlikud. Parandatud sai kõik kolme pistega, samuti uus rekord. Tunne oli küll vastupidine, ma olin täiesti kindel, et mul lahkliha läks ja tore kui vähemalt üks häbememokk alles jäi (Esmasündinuga rebenes sisemine häbememokk 95% ulatuses lahti).
Jussikene sündis18.06.2026 kell 18.26, 38+5 rasedusnädalal Pelgulinna sünnitusmajas. Kaalus 3290g ja oli 51cm pikk.
0 comments