Aeg on vaadata ajas tagasi ja liikuda sinna kust kõik alguse sai. Peale raseduse peetumist tuli jalge alla võtta teekond selle katkestamiseks, sest rasedus ise ei katkenud (peetunud rasedus = loode on surnud, aga rasedus ei katke). 26. september läksin haiglasse ja sain ühe tableti, tegemist oli mifepristooniga - blokeerib progesterooni toimet, valmistab emakakaela ette seda pehmendades. 27. september läksin ma tagasi haiglasse, et saada järgmised 12 tabletti. Seekord oli tegemist misoprostooliga - kutsub esile emaka kokkutõmbeid ja pehmendab emakakaela. Samal päeval jäin haiglasse jälgimisele ja neist 4 pidin ise seal vaginaalselt sisestama (ma olen kuulnud, et ITK-s teeb seda arst), seejärel pidin 12 tunni tagant uuesti (6h hiljem sain haiglast välja - päevaravi) 2 korda täpselt seda sama skeemi kordama, et olla kindel emaka täielikus puhastumises. Selles olukorras olnuna võin öelda, et mul läks tegelikult hästi. Emakas puhastus täielikult ja põletikku ei löönud. Suurem veritsus algas kodus enne haiglasse minekut (peale esimest tabletti) ja kestis kokku umbes 10 tundi. Järgmised 3 päeva määris ja väljus nn. hüüvet. Mul läks kergelt, sest mul ei veritsenud ja määrinud nädalaid nagu nii mõnelgi naisel kipub olema.
Oktoobris kui hullem oli selja taha jäänud ei osanud ma endaga mitte midagi peale hakata, ma olin läbielatust tugevalt löödud. Ei teadnudki kas ma tahan kohe uuesti proovida või mitte. Arstid ja ämmaemandad rääkisid kõik erinevat juttu. Üks ütles, et võib kohe proovida, teine käskis vähemalt pool aastat oodata ja kolmas ütles, et piisab ühest kuust. Ise lugesin foorumitest igasuguseid hirmujutte ja mõtlesin endamisi, on alles jama kui organism üles peaks ütlema ja peetumisest enam ei taastu. Uskumatult paljudel just selline kogemus selja taga oli. Enamus kogemusi olid küll positiivse lõpuga, aga rohkesti oli ka neid mis nii positiivse tooniga polnud. Mõtlesin endamisi, olgu mis on, enda organismil hoian ma silma peal. Mõte lihtne, aga tuli leida võimalus mõtte teostuseks. Ovulatsioonitestid välistasin kohe, sest tsüklid olid mul pikad ja väga ebaregulaarsed. Nende kasutamine oleks olnud raha musta auku loopimine. Igatahes, ühel kaunil päeval leidsin ma välismaa foorumist sellise toreda asja nagu ''basaaltemperatuuri mõõtmine''. Ma tahtsin oma keha jälgida kõrvalt ja vaadata mis ta peale peetumist teeb ja otsustasin, et hakkan basaaltemperatuuri mõõtma ning vaatan kuidas sellega lood on.
Samal ajal kui kõik tundus nii must ja murelik, mõõtsin oma basaali ja ootasin uut arstivisiiti mis jäi novembri algusesse (kontroll peale medikamentoosset aborti). Oodates arstivisiiti ja samal ajal jälgides oma tsüklit, avastasin, et mu basaaltemperatuur hüppas ühel hetkel kõrgustesse ja see tähendas teoreetiliselt seda, et mul toimus ovulatsioon, see omakorda tegi mulle suurt rõõmu, sest mu keha hakkas kohe peale sellist traumeerivat läbielamist tööle. Mida sa hing veel ihaldad, eks? Igatahes näitas basaali mõõtmine mulle seda, et ovulatsioon toimus mul täiesti loomulikult CD28 (peale puhastust on täiesti normaalne kui ovulatsioon toimub hiljem, CD ehk tsüklipäev).
Kui ma novembri alguses arsti juurde kontrolli läksin, siis arst kinnitas, et ovulatsioon on tõepoolest toimunud. Kollaskeha oli täiesti olemas. Limaskest oli üllatavalt heas seisus peale puhastust ja põhimõtteliselt andis ta mulle rohelise tule uuesti rasestumiseks. Ma olin siiralt õnnelik, sest ma tundsin, et kõik töötab ja see andis mulle nii palju julgust ja meelerahu juurde. Küll aga ei olnud mul plaanis hakata kohe uusi triipe püüdma, sest ma ei olnud peetumisest vaimselt täielikult üle saanud, olemine oli siiani väga raske. Ma tahtsin veel natukene nutta, leinata ja lihtsalt olla. Esimene menstruatsioon peale medikamentoosset katkestamist tuli 42 päeva hiljem, umbes nädal peale arsti visiiti. Kahjuks ei saanud ma seda päris menstruatsiooniks nimetada, sest see oli pigem pruun vana veri mis määris minimaalselt. Ma olin täiesti nõutu ega saanud mitte millestki enam aru. Kuna ma poleks elusees saanud endale oma günekoloogi juurde koheselt aega, sest TÜKis on lihtsalt meeletult pikad järjekorrad, siis otsustasin, et pöördun oma eelmise günekoloogi poole ja palun temal asjad üle vaadata, sest vastasel juhul ma lihtsalt ei teadnud kas lugeda see määrimine menstruatsiooniks ja alustada uue tsükliga või mitte.
Aja sain endale juba kolme päeva pärast. Arst mõõtis limaskesta paksust. Kõige paksemaks kohaks sai 0.4cm. Seega, see määrimine oligi minu ''menstruatsioon'', sest enne oli kõige õhem koht 0.8cm. ''Boonusena'' avastas ta vasakust munasarjast 2 tsüsti (mis on minu puhul tavaline, sest mul on kalduvus PCOS sündroomile, aga diagnoosi ei saa, sest puudub ''pärlikee''). Okei, mis siis ikka. Alustame uue tsükliga ja hakkame jälle basaaltemperatuuri mõõtma.
Minu õnn ja rõõm möödus kiiresti, sest uus tsükkel sai alguse 8. november ja peale seda hakkas kõik allamäge minema. Sisetunne ei valeta, mitte kunagi! Kui sa hinges tunned, et midagi on valesti, siis midagi ongi valesti! Minul oli see tunne, et midagi on väga valesti. See näriv ja kripeldav tunne mille puhul sa tead, et tegemist pole stressiga ega muu säärasega. See tsükkel lihtsalt venis ja venis. Ma reaalselt mõtlesin, et mu tsükkel ei lõppegi mitte kunagi ära. See oli lihtsalt nii pikk. Koguni 63 päeva (2 kuud!)! Õnneks andis basaaltemperatuuri mõõtmine mulle natukenegi infot ja tolle järgi oli mul ovulatsioon alles CD45. Tervel naisel pole isegi tavatsüklid nii pikad. See jama pani kukalt kratsima ja kohe päris kõvasti. 14 päeva hiljem sain oma üllatuseks positiivse rasedustesti, mis tuli mulle väga suure üllatusena, sest me kasutasime kaitsevahendeid. 4 päeva peale positiivset rasedustesti algasid mul tugevad valud ja suur verejooks. Rasedus katkes juba 4+4 nädalal. Ma olin natukene löödud aga mitte liiga, sest ma olin end ümber häälestanud ja teadsin, et ma eelistan igal hetkel varajast katkemist kui peetumist. Kuna rasedus katkes nii vara, siis võis seda lugeda looduslikuks valikuks (arengurikked). Võib-olla oligi mu keha veel liiga stressis ja polnud uueks raseduseks valmis? Kes seda teab.
Jaanuaris kui ma olin oma nutmised ära nutnud, vaikselt end üles turgutanud ja jälle oma hobid üles leidnud, tundsin, et ma olen nüüd vaimselt valmis. Luurasin erinevates foorumites ringi ja lugesin mida teised triibupüüdjad soovitavad hormoonide tasakaalustamiseks tarbida ja otsustasin ise ka midagi proovida. Valisin välja Inofolicu ja Vitex'i ehk mungapipra. Inofolicut jõin 1 pakikese 2x päevas. Ma ei tea kas see oli platseebo efekt aga mu ovulatsioon toimus juba CD13, minu jaoks uus asi, sest see oli individuaalselt minu kohta väga vara. Antud tsüklil õnnestus mul rasedaks jääda aga meie õnn oli taaskord üürike, sest 5+6 rasedus katkes, taaskord rohke vere ja valudega. Sellest olin ma juba märksa rohkem löödud, sest ma ei saanud aru mis toimub. See ei saa ju loogiline olla, et kaks korda järjest oli see looduslik valik (+esimene peetumine. Kokku 3 ebaõnnestunud rasedust). See tundus minu jaoks natukene ebanormaalne ja imelik. Kuna mul detsembris venis tsükkel väga pikaks, siis panin kuu lõpus endale naistearsti juurde aja ja sain selle ei varem ega hiljem kui 2. märts, seega sain 2 kuud oodata ja basaali mõõta. Selle tsükli pikkuseks tuli 38 päeva, mis oli juba tunduvalt normaalsem kui 63 päeva.
TMI! (too much information!). Kes ei taha verest lugeda, pangu lehekülg kinni! Selle kõige kõrval oli kaks asja mis mind häirisid ja kahtlevaks muutsid. Nimelt minu pikad ja ebaregulaarsed tsüklid ning menstruatsioon. Mu menstruatsioon oli muutunud olemuselt väga imelikuks. Ma ei saanud tampoone kasutada, sest veri oli nii paks ja limane. Tampoon ega hügieeniside ei imanud verd normaalselt sisse. Menstruatsiooni ajal eksisteerimine oli võigas ja ebameeldiv, sest mul oli reaalselt selline tunne, et ma istun 24/7 millegi sees ja tee mis tahad, see ei tundunud üldse normaalne. Veri oli nagu veniv lima. Aga ega ma mitte midagi teha ei saanud ka kui ainult oodata ja natukene googeldada. Nii palju suutsin ma välja googeldada, et limane veri võib viidata progesterooni vaegusele ehk hormoonile mida hakkab kollaskeha peale ovulatsiooni tootma, et tekkivat rasedust toetada ja hoida. Ega mul midagi muud üle ei jäänud kui selle kõige keskel oma visiiti õndsalt edasi oodata ja loota, et sealt saan ma oma põletavatele küsimustele vastused.
0 comments