Mul ei ole õrna aimugi kui paljud teist mind päriselt mäletavad aga keegi vast ikka? Ma olen varemgi igapäevaelust bloginud ja oma elukesest nii mõndagi jaganud aga need korrad on kõik soiku jäänud. Ma lihtsalt tundsin ühel hetkel, et mul pole oma lugejatele mitte midagi tarka enam öelda ega midagi uut edasi anda, seega tundus blogimine üsna...mõttetu, sisutühi? Blogimaastikult kadusin umbes aasta tagasi kui seisin silmitsi raseduse peetumisega. Kihk erinevaid asju teha ja jagada, kadus nagu vits vette. Aga nüüd...nüüd saan ma öelda, et lõpuks ometi ootame me oma kaua oodatud esiklast!!!
14+ nädalat. Täiesti uskumatu aga mul tuli kõht ette juba 7+ nädalal. Paistetus aga noh, peaasi, et kõht ikka näha oleks :D Sellega on nii tore uhkustada. Esmased rõõmud!
Väike pilguheit minevikku. 2017 septembris seisime silmitsi äärmiselt kurva sündmusega. Meie väga oodatud pisikese pereliikme süda seiskus 8+5 nädalal ja see oli meie jaoks suur löök mida vastu võtta. Tollel hetkel ma tundsin, et tahan neid emotsioone teiega jagada ja need endast välja kirjutada, sest tegemist oli minu jaoks uue, esmakordse ning väga raske olukorraga ja kirjutamine aitas. Mul hakkas natukene kergem. Rasedus ise ei katkenud ja katkestamine tuli esile kutsuda tablettidega, mis pani kogu mu olukorrale nii füüsiliselt kui vaimselt valusa punkti. Peale esimest peetumist ma ei teadnud mida ma edasi teha tahan või kuhu ma üldse jõuda tahan. Ma olin terves oma elus nii pettunud, igasugune motivatsioon ja teotahe kadus mõneks ajaks täielikult. Ma istusin 2 kuud oma voodis ja mõtlesin, mida ma nüüd edasi teen? Saan ma sellest vaimselt kuidagi üle? Läheb see ajaga valutumaks? Mul polnud aimugi. Tollel korral ma jagasin oma emotsioone ja läbielamisi mis olid eelkõige seotud peetumise ja medikamentoosse puhastusega (arstikeeli ravimite abil raseduse katkestamine, medikamentoosne abort). Selle kõigega minu igasugune tahe blogida lõppes pikaks ajaks.
Kui ma olin 3 kuud oma elukest ja mõtteid kuidagi edasi veeretanud, otsustasin, et ma olen piisavalt saanud leinata (vahet ei ole kui suure rasedusega on tegemist, haiget teeb igas suurusjärgus kaotamine ja lein kuulub asja juurde ning tuleb läbi teha) ja ma olen valmis uuesti proovima ning ma ei lõpeta enne kui ma hoian oma kätel päris enda pisikest inimest. Antud raseduse peetumine tekitas hinges väikese hirmu, et mis siis kui mul on rasestumisega probleemid? Kui ma lükkan seda nüüd kaugemale tulevikku, siis äkki hiljem enam ei õnnestugi ja probleemide lahendamine võtab veel kauem aega? Ma otsustasin, et ma ei anna alla, tulgu mis tuleb ja andku elu mis tal anda on, aga ma teen enda poolt kõik, et jõuda sinna kuhu ma jõuda tahan ja ma tahtsin oma perekonda! Lihtne. Naljakas, sest minu sisetunne andis kogu aeg märku, et sellest saab üks pikk ja käänuline teekond. Hirmud ei olnud asjata.
Ütleme nii, et kergem on alati mõelda kui teha, sest järgnevate kuude jooksul avastati mul terve rida probleeme mis takistasid nii rasestumist kui raseduse kandmist. Maikuus sain ma endale külge sekundaarse infertiilsuse diagnoosi. Minu raseduse peetumine oli teinud minust viljatusprobleemidega naise (või tõi välja probleemid mis vajasid hoopis lahendamist? kuidas võtta) ja mu keha lihtsalt tegi seda, mida tahtis ja millal tahtis (üldjuhul ei tahtnud midagi teha). Minu organismi hormonaalne pool ei teinud enam minuga koostööd ja ilma meditsiini abita polnud ma võimeline enam rasestuma ega oma rasedust kandma. Ma vajasin viljatusraviarsti abi!
See teekond oli meeletult raske. Eelkõige selle poolest, et kogu aeg lisandus uusi probleeme juurde mida tuli lahendada. Ma ise leidsin sellel eluperioodil vähe toetust (nagu viljatus oleks häbiasi) ja nüüd ma tahan jagada enda teekonda, et anda lootust teistele naistele kes minuga samastuvad ja sama rada kõnnivad. Ma näitan, et kõik ei olegi alati nii lootusetu ja vahel võtavadki armsad asjad natukene kauem aega. Kõige tähtsam selle kõige juures, sa ei ole üksi!
Kahjuks ümbritseb viljatust üks suur valehäbi, me tunneme häbi millegi pärast milles me tegelikult süüdigi pole, me ei saa oma reproduktiivtervist mõjutada (va. mõnuained, alkoholi tarvitamine ja suitsetamine, need mõjutavad reproduktiivtervist küll!) . Organismi funktsioneerimine ei ole miski, mis oleks meie käes! Nüüd, mitmed kuud hiljem jagan ma teiega avameelelt oma teekonda ja loodan, et nii mõnigi teist leiab südamerahu, julgust ja pealehakkamist!
Jõuame nüüd lõpuks postituse tuumani. Nüüd, täna, saan ma lõpuks ometi öelda, et me ootame oma pisikest märtsibeebit. Lõpuks ometi! Etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei ole mind selle rasedusega poputatud ja see kõik on minu jaoks olnud nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske teekond. Juba õigepea jõuame selle kõigeni. Samm-sammult!
0 comments