Kiire lõpp

10 October

Peale seda kui ma sain teada, et minu väiksel ilmaimel enam süda ei löö, tuli teha järgmine otsus. Nimelt tuli valida kuidas puhastus toimub. Valikutes oli medikamentoosne ehk tabletiabort ja mehaaniline abort. Arst soovitas mulle esimest ja ma ise eelistasin samuti esimest, sest see olevat loomulikum ja pidavat emakat vähem traumeerima. Lisaks tundus üsna õõvastavana mõte, et keegi tuleb ja kraabib mu ühe õrnema organi lihtsalt seest puhtaks. Õõõhh.

Samal ajal kui mina seal laua taga nutsin, seletas arst mulle, kuidas see protsess käib. Ma pidin minema puhastust (tundub kuidagi leebem sõna) tegema Tartusse aga koju teel olles mõtlesin endamisi, et ma ei suuda seda pikka teed minna ja tahaks üldse olla kodule võimalikult lähedal. Seega läksin järgmisel päeval Rakvere haiglasse ning küsisin oma sealselt endiselt raviarstilt saatekirja. Enne saatekirja kirjutamist tegi ta mulle veel viimase UH ja seejärel saatis analüüse andma. Peale analüüside andmist kirjutas mulle saatekirja valmis, andis juhised ja seejärel polnud muud teha kui esmaspäeva oodata.

Kõik need 4 päeva lootsin hinges, et rasedus katkeks ise. Ma ei tahtnud minna haiglasse, sest ma kartsin meeletult. Teadmatus oli suur. Infot oli foorumites küllaga aga iga inimene kannatab individuaalselt. Mõnel on jõhkrad valud, teisel pole häda midagi. Ühel määrib nädala, teisel 6 nädalat. Seega, teadmatus. Teisena kartsin seda, et mind pannakse rasedate naistega ühte palatisse, nagu oli juhtunud siis, kui mina haiglas olin. Ja seda ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud olla palatis koos naistega, kes rõõmsalt ootavad oma ime sündi ja samal ajal olen seal mina, kes ootab, et kõik temast lõplikult väljuks ja see asi juba ükskord läbi saaks. See tundus kuidagi eriti jõhkrana. Päevad möödusid aga mitte midagi ei toimunud. Tuli leppida asjaoluga, et sisse tuleb võtta esimene tablett.

25.09 võtsin Rakvere haiglas esimese suukaudse tableti. Medikamentoosse meetodiga võib rasedust katkestada kuni 9nda nädalani (rasedus mis on kestnud kuni 63 päeva). Esimesel visiidil võtad suukaudse tableti, allkirjastad paberid ja seejärel võid juba koju minna. Esimene tablett on mifepristoon ja see kutsub esile loote surma ning valmistab ette emakakaela. Nii ma seal nutsin, endal tablett kurgus poolenisti kinni ja samal ajal kuulates ämmaemandat kes mind lohutada püüdis. Kuna minu ilmaime oli juba surnud, siis oli vaja see tablett mul ikkagi võtta, et emakakael ette valmistada. Umbes pool tundi peale tableti võtmist hakkas mul meeletult paha. Lisaks tundsin vaimselt kui raske ja vastik mul on, sest see oli nagu reaalsuse koputus. Asi oli käima lükatud ja nüüd tuli lõppu oodata ja see ajas närvid krussi. Esimesel päeval ei toimunud midagi. Kõik oli täpselt nii nagu alati. Ei mingeid valusi alakõhus, määrimist ega muud sellist. Õhtul käisin veel rulluisutamas, et mõtted mujale saada.

26.09 algasid hommikul hästi õrnad valud. Oli tunda kuidas vaheldumisi on munasarjade juures kiskuv tunne. Päevaga hakkas voolus oma tooni muutma. Kui algul oli valge, siis lõpuks muutus iga korraga aina roosakamaks. Sama oli valudega, päeva peale muutusid need tugevamaks ja haarasid enda alla suurema osa emakast. Internetist lugesin, et 2% naistest kaotab raseduse peale esimese tableti manustamist. Õhtul kell 10 läksin magama ja öösel kell 3 ärkasin meeletute valude peale üles. Need olid nii tugevad, et ma ei saanud magada ja lõpuks olin ma lihtsalt voodis kägaras. Ma pole nii meeletuid valusid iial tundnud. Samas ma tundsin, et ma olen need ära teeninud. Koperdasin wc-sse ja hakkaski kõik pihta. Tuli meeletult verd ja suuri klimpe. Ise veel mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et nii palju emakasse ära mahub? Nii ma istusin seal potil umbes pool tundi järjest ja tundsin kuidas kõik lihtsalt välja voolas. Ise samal ajal nuttes ja mõistes, et nüüd ongi kõik päriselt läbi. Samal ööl ma enam magada ei saanud, valud ei lasknud. Nii ma istusingi 7ni üleval ja hakkasin end vaikselt haiglasse minekuks inimlikumaks sättima. 

27.09 tuli võtta viimased tabletid. Minu aeg oli 8.30. Nii me sõitsime Mürakaga Rakvere poole, mina autos valudest kõveras (mis oleks siis saanud kui ma oleks Tartu läinud?) ja silmad pisaraid täis. Valud käisid üsna regulaarselt, umbes iga 5 minuti tagant. Haigla juurde jõudes ja autost välja astudes ma lihtsalt seisin auto kõrval kõveras, sest ma ei suutnud kõndida. Ise veel mõtlesin, et need ongi need kurikuulsad sünnitusvalud? Ja mina pean neid taluma ilma eesmärgita (kuigi eesmärk oli ju tegelikult emakas puhtaks saada, aga saate isegi aru mida ma tegelikult selle all mõtlesin)? Kas see nagu ebaaus ei ole? Mürakas võttis mu koti, võttis mult ümbert kinni ja talutas registratuuri. Esimesel korral kui ma käisin, vaatas mind üks tööline üsna põlastava pilguga, sest iuu, ma lähen aborti tegema. Siis suhtumine muutus kui ütlesin, et abort on meditsiinilistel põhjustel, ometigi oli saatekirjal diagnoosina kirjas toimumata abort, raseduse peetumine. Üsna nõme suhtumine siiski. Sain oma haigusloo kausta kätte ja seejärel tuli kooserdada kuidagi teisele korrusele. Aega läks aga kohale jõudsin. Istusime diivanil ja ootasin oma aega. Mürakas istus minu kõrval nii kaua kuni mind sisse kutsuti, siis läks koju. Seejärel tuli vastata küsimustele. Rääkisin veel ämmaemandale, et mul hakkas juba öösel kõik pihta, lootsin, et äkki laseb koju aga ei. Saan aru, asi tuli kindluse mõttes korralikult lõpuni teha, sest see pole ju tegelikult naljaasi. Vastasin küsimustele ja seejärel sain 4 tabletti (Misoprostool, kutsub esile emaka kokkutõmbed) mis tuli ise tuppe panna. Õõvastav. seejärel sain veel 8, et kodus korrata 12 (4tk) ja 24 (4tk) tunni pärast. Kuna ma istusin seal valudest kõveras, siis sain 2 valuvaigistit ka. Kuigi nad ei taha eriti anda, sest see pärsib teiste tablettide mõju. Kuna mul algas asi ise varem pihta, siis nad halastasid ja andsid mulle mu valuvaigistid. Peale seda näidati ette palat. Jumal tänatud, ma ei pidanudki rasedatega ühes palatis olema. Lisaks mulle oli seal veel 2 naist. Ämmaemand näitas sidemeid ja toonitas, et kui otsa saavad, siis kindlasti juurde küsida. Algul kui ma neid sidemeid vaatasin, siis ehmatas küll ära, sest kuidas need mu püksikutesse ära mahtuma peaksid? Aega läks aga asja sai, küll piilus side nii eest kui tagant pesust natukene välja aga noh, mis sa ikka teed. Ma lausa hirmuga mõtlesin, et kuidas ma nüüd oma poest ostetud ''maxi'' sidemetega koju peaks jõudma, enne kui need täiesti läbi vettivad. Seejärel ütles ämmaemand, et järgnev on nagu minisünnitus, et need valud ongi nagu sünnitusvalud, lohutas natukene ja läks ära. Seejärel vaatasin öösärki ja mõtlesin, et mina seda haigla öösärki selga ei pane, sest oma riietes on palju mugavam ja kodusem olla. Peale seda kui ma nägin, et verd tuleb veel terve kamaluga, siis ma otsustasin, et mõistlik oleks ikkagi see meeletult raske öösärk selga tõmmata. Tablettide ''sisestamine'' oli omaette kunst. Ma jooksin ju juba enne verd ja nüüd veel hakka sinna midagi toppima, samal ajal kui verd ja klimpe lahmab. Õudne. Terve vannitoa põrand oli lõpuks verd täis. Nii ma seal lõpuks küürisin oma verd põrandalt. See põrand oli ise veel nii imelik. Selline kõrgemate mummukestega, saan aru, ohutus. Aga puhastada oli seda küll üsna raske. Verd oli seal mummude vahelt nii raske kätte saada. Peale selle kui ma olin lõpuks tabletid kuidagi sisse saanud, põranda ära küürinud, läksin heitsin pikali ja hakkasin ootama. Pool tundi hiljem olid valud kadunud. Olek oli rahulik. Kuna ma olin end juba nii ära nutnud, siis ma lihtsalt vedelesin seal voodis. Lõpuks jäin magama, sest ma olin kolmest saadik juba üleval olnud ja enam ei jaksanud. Ma ei tea kuidas aga iga kord ma tundsin nagu vajadust wc-sse minna ja seetõttu säilis mu side päris hästi, verd otseselt sidemesse ei tulnudki. Kõik suurem ja hullem läks alati potti. Peale esimest korda mõtlesin küll, et see pole lihtsalt enam võimalik. Mul tuli juba kodus massiliselt verd ja klimpe ning nüüd tuli haiglas kõike 2x rohkem. Ja siis veel mõtlesin, et kuidas see sidemesse mahtuma peaks? Igatahes olin ma haiglas 5 tundi. Selle aja sees tuli väga palju verd ja klimpe, seega arvasin, et kindlasti on kõik läinud nii nagu peab ja küsisin luba koju minna. Sain ka. Kuna ma olin kaodanud palju verd ja näost olin juba piisavalt valge, soovitas ämmaemand mul osta apteegist üht rauasiirupit (Ferromax Tonic Strong), et rauavaru natukene taastada. Ütles veel, et sauna, ujuma ja jõusaali minna ei tohi. Vahekorras olemine pole soovitatav enne 2 nädala möödumist ja siis tuleks veel kasutada kondoomi, et vältida infektsioone. Tampoone kasutada ei tohi, ainult sidemeid. Palus mul veel 2 sidet haiglast kaasa võtta, sest ma pidin ju 2x veel kordama. Läksin koju, verejooksu eriti ei esinenud. Oli õrn määrimine. Palus tagasi pöörduda kui palavik tõuseb kõrgemaks kui 37,5. tekivad valud mis valuvaigistitele ei allu või kui tekib seletamatu verejooks.

Juba samal päeval tõmbus määrimine üsna tagasi. Palavik oli 37,0 nagu raseduse ajal ja see olevat täiesti normaalne. Verd ja tükke tuli ainult siis kui wc-s käisin. Päev möödus edaspidi rahulikult, magades ja valutult. Õhtul kell 9 pidin uuesti kordama. Toppima 4 tabletti taaskord tuppe. Pool tundi hiljem algasid uuesti meeletud valud. Ja see oli taaskordne põrgu. Ainus vahe oli selles, et enam ei tulnud ei verd ega klimpe. Mitte midagi! See ehmatas ära, sest ma hakkasin kartma, et äkki tekkis hüüve kuhugi ette ja kõik jääbki emakasse. Paanika!

Järgmine päev läks õde Tartusse mrt-sse. Läksin kaasa ja mõtlesin, et kui ma juba Tartus olen, hüppan valvekabinetist läbi. Erilist järjekorda seal ei olnud aga ootasin pea tund aega, et mind vastu võetaks. Rääkisin oma probleemi ära ja seejärel tehti UH. Rasedust enam ei olnud, küll aga oli veel piisavalt hüüvet ja klimpe, mis siis vaikselt väljapääsu poole liikusid. Muretsemiseks põhjust polnud. Nii ma siis tilkusin mitu päeva minimaalselt ja ainult siis, kui wc-s käisin. Muul ajal esines määrimist minimaalselt. Valud olid hullemad 3 esimest päeva, peale seda kadusid. Vahepeal esines  õrnaid torkeid aga suuremaid valusid enam pole.

Nüüd ei jää muud üle kui oodata uut arsti visiiti, et teha viimane kontroll ja kinnitada või mitte kinnitada abort. Lugesin internetist, et esimene visiit tehakse juba 2 nädala pärast ja viimane kuu aja pärast. Mulle ütles Rakvere raviarst, et ma temaga oktoobris ühendust võtaks, siis saan aja kuu lõppu. Samas Tartusse sain alles 1. november oma aja. Ma saan aru, et mu arst (Tartu) on üsna tasemel ja järjekorrad pikad aga ikkagi, üle kuu aja ootamist. Ära plaanin käia mõlema juures. Rakveres, et arst saaks loodetavasti mu puhastuse kinnitada ja Tartus, et edaspidi oma asju ajada. Kuna enne rasedust olid tsüklid meeletult pikad aga arvatavasti ovulatsioonid siiski toimusid (rasedaks ju jäin), siis ma tahaks arsti tähelepanu natukene oma tsükli probleemidele suunata, sest see mis toimus ei olnud normaalne. Ma lihtsalt ei taha jõuda sinnani, kus ma lõpuks ootan 100 päeva oma päevi. See on lihtsalt ajuvaba. Ma ei tea, võib-olla muutub asi nüüd paremaks ja hormoonid loksuvad paika (pillide lõpetamisest saab ka paari kuu pärast aasta) aga selleks pean ma veel mõned kuud ootama, et aimu saada, kuidas mul nüüd tsüklid käima hakkavad.

You Might Also Like

0 comments