Roaccutane. Jah või ei?

18 June

Reedel jõudis kätte minu kaua ootatud nahaarsti visiit. Ootasin teist lausa 2 kuud. Mõtlesin mitmeid kordi, et lähen tasulisse vastuvõttu aga jumal tänatud, et ma otsustasin natukene kannatada. Hommik algas suure ehmatusega, sest näkku paistva päikese tõttu olin ma täiesti kindel, et ma magasin sisse. Õnneks see nii ei olnud ja ma ärkasin hoopis pool tundi enne õiget aega.


Nahaarstil käisin Tartu ülikooli nahahaiguste kliinikumis. Tegelikult on mul isegi seal oma lemmik välja kujunenud. Kuigi ma käisin tema juures ainult korra, siis selle lühikese visiidiga tekkis tema vastu äärmiselt suur usaldus ja sümpaatia. No naine teadis mida ta räägib ja oli äärmiselt arvestav minuga (teemaks olid sünnimärgid). Oli teine üks hästi tore ja mõistev arst aga aega kinni pannes öeldi, et tema läks pikale puhkusele ja seega sain endale uue arsti. Oeh.

Kui hommikul ärgates olid lootused suured, siis nii pea kui ma kabinetti astusin, teadsin kohe, et siit midagi head ei tule. Ma ei tea miks aga meeleolu muutus automaatselt. Kuigi me polnud peale tervituste midagi muud veel jaganudki. Istusin maha ja mõtlesin endamisi, et saaks siit juba minema. Küsis mu käest, et mis mul mureks on. Vastasin, et akne. Rääkisin oma akne ajaloost kuigi oli näha, et see teda absoluutselt ei huvitanud, sest ta üritas iga natukese aja tagant vahele segada. Täiendavaid küsimusi ta samuti minu käest ei küsinud. Rääkisin siis veel sellest, et pille tarvitades oli akne täielikult kadunud, mis peaks mingil määral viitama hormonaalsetele probleemidele. Selle peale ta vaatas mulle otsa ja ütles, et kuna praegu on suvi, siis antibiootikume ta mulle kirjutada ei saa, sest päike ja nahaprobleemide vastased antibiootikumid ei käi kokku. Küll aga kirjutab mulle salvi mis on õrnalt antibiootikuline ja mida kasutades ei tohiks ma kindlasti päikese kätte sattuda, sest vastasel juhul muutub akne tumedaks. Sügisel aga teeme Roaccutane kuuri. Oot, mida?

Kuna ma olin enne Roaccutane kohta uurinud, siis teadsin kohe, et midagi head see ei tähenda. Peale minu šokeerimist kontrollis ta aknet ja ütles, et akne on äärmiselt põletikuline. Tegelikult oleksin ma tahtnud juba seal samas toolil nutma hakata, sest tegelikult ma kardan seda. Ma tean, et ma ei pea seda tegema aga ikkagi. Ma kardan seda. Ma olen lugenud internetist äärmiselt palju erinevaid lugusid Roaccutane kohta. Nii positiivseid kui ka negatiivseid. Ja olgem ausad, seda sammu ma astuda ei tahaks. Ma ei taha teha mitu kuud ravikuuri mis võib mu haiglasse saata. Ning mis mürgitab mu organismi veel hullemini kui miski muu. Kui ma arstile ütlesin, et see on ju väga kange ravim, siis tema vastas üsna rahulolevalt, et ei ole. See on kõigest a-vitamiin mis kuivatab hästi natukene limaskestasi. 

Olgu mainitud, et antud ravim on nii mürgine (või pigem kange?), et selle kuuri ajal pluss kuu peale kuuri ei tohi naine rasestuda, sest laps võib suure tõenäosusega väärareneda. 80% inimestest vabaneb aknest täielikult, ülejäänud peavad kuuri kordama. Kuuri pikkus sõltub patsiendist aga üldiselt kestab 4-8 kuud. Ja mõtle kui sul kestab see ravi 8 kuud ja sa pead seda läbi tegema kolm korda? Mis su organismist üldse veel alles jääb.

Mind äärmiselt üllatas, et arst ei uurinud isegi mu tausta. Ma saan aru, et seda tausta on veel aega uurida umbes 2 kuud enne kui sügis kätte jõuab aga ikkagi tuleks ju alternatiividele ka mõelda. Või ei? Ma ise lugesin välja, et see ravim on neeruhaigetele vastunäidistatud. Mina olen aga krooniline neeruhaige olnud juba 11 aastat. Hmm. Pealegist olen ma alakaaluline, mis on jälle üks leevendavatest asjaoludest. Kuna ma ei julge antud nahaarsti usaldada täielikult, siis konsulteerin homme oma perearstiga, sest äkki on ikkagi tema see, kes saab mult vereproovi võtta ja hormonaalset tasakaalu kontrollida.


Peale kõige muu sain veel teada, et mul on tohutult rasune näonahk. Seda ma juba teadsin enne ka. Mul on tõesti jube rasune näonahk ja seetõttu ta tahabki mulle teha Roaccutane kuuri. See ju pärsib rasunäärmete tööd. Samas tekib küsimus, et kui loodus on mulle rasuse näonaha loonud, siis kas oleks tark tegu hakata mu rasunäärmetega mängima? No näiteks kõigil rasust näonahka omavatel inimestel pole ju aknet ainult sellepärast, et neil on rasune nahk. Muidugi mängib rasune nahk ka rolli aga, et kohe nii hullusti? Ma ei tea, ma pole nahaarst, samas igat sammu ei tahaks ka uisa-päisa teha. Pärast olen ju mina see kes oma probleemidega üksi toime peab tulema. Nimelt võib Roaccutanest pimedaks jääda (kahjustab niivõrd hullusti silmade limaskesta), depressiooni langeda (pärast hakkad antidepressantidega veel oma depressiooni ravima). Tekitab: liigesevalusi, peavalusid, äärmiselt kuiva nahka (nahk hakkab pragunema, paraneb kauem, läheb kergemini katki), ninaverejooksusi, uneprobleeme, maksakahjustusi jne. Eks kõigil ravimitel on kõrvalnähud ja need ei pruugigi mul tegelikult välja lüüa aga nagu öeldakse, alati tuleb valmis olla halvimaks. Pärast kui asjad hästi lähevad, on palju parem olla. Ühesõnaga ma peaksin valmis olema selleks, et ma võin pimedaks jääda. Lohutav. Ainuüksi depressioon tundub minu jaoks üsna õõvastav ja hirmus. Leidsin ka ühe blogi kus blogijal lõi välja äärmiselt palju kõrvalmõjusi. Peale Roaccutane ravi hakkas ta oma depressiooniga võitlema. Ja sellele läks 2 aastat tema elust. Aga tema ise oli äärmiselt rahul oma otsusega. Mina aga ei pruugi.

Mind üllatab see kui kergekäeliselt on valmis arstid seda välja kirjutama. Minu arvates peaks see olema üldse kõige viimane 'abinõu' mis kasutusele võetakse. Enne võiks proovida kõike muud kui Roaccutanet (nt. Hiina meditsiini, toitumise muutmist, otsida akne põhjust (hormonaalne tasakaalutus) jne). Kui mina üritasin seal kuidagigi oma asjaolusid leevendada ja midagi muud enda jaoks leida, siis arst oli ikkagi kindel, et tuleks antibiootikumidega ravida. Muu siin lihtsalt ei aitaks. Kui ma küsisin, et mis mu aknet põhjustab, siis vastuseks sain, et see võib olla ükskõik mis. Aga kas me ei peaks siis keskenduma probleemi allikale? Või pole see naha puhul võimalik? Meie vastasseis oli põhimõtteliselt selline, et kui mina olen puukallistaja, kes üritab iga hinna eest puud kaitsta, siis minu nahaarst oli saemees, kes üritas iga hinna eest puud maha võtta. Seega ei jõudnud me selle visiidi ajal mitte kuhugi.

Ära minnes olin ma ääretult pettunud, sest mulle jäi mulje, et oma aknest ei saagi ma muul viisil lahti kui teha Roaccutane kuur. Ehk ma pean tegema valiku kus ma pean otsustama oma naha tervise ja üldise heaolu vahel. Lisaks arvestama sellega, et kõik võib täiega metsa minna aga samas võib kõik nii hästi minna, et ma ei pea kunagi enam aknega rinda pistma. Igatahes lahkusin ma sealt äärmiselt suure pettumusega ja kui arstile minnes olid jalad mega valusad, siis tagasi kõndides ei tundnud ma enam mitte mingisugust valu. Nii vihane ja solvunud olin. Oleks tahtnud mõnel võõral tänava peal ümbert kinni võtta, kallistada, natukene nutta ja seejärel oma teed jätkanud.


Et ma põrsast kotis ei räägiks, siis toon siin ühe näite ka. Kui julgen selle näoga iga päev ringi käia, siis julgen pildi ka üles panna. See on parem näopool. Sellel poolel on akne kõvasti hullem kui vasakul. Otsa ees mul põhiliselt polegi aknet ja vasakul poolel on õrnalt. Parem näopool on ka see, millel ma tavaliselt magan. Hommikuti kui ärkan, siis on nahk üsna ühes toonis (pilt on tehtud õhtul), õrnalt hakkab punetama siis, kui seda miski häirib (nt, pesu, mõni näopiim, kogematta küüntega kraapimine või hõõrumine jne).

Kes on Roaccutanega kokku puutunud? Kuidas mõjus?

You Might Also Like

6 comments

  1. Heihei, mul nii palju kogemust, et mu kutt võtnud seda aasta aega ta vend sama palju. Hetkel mu väike õde võtab seda sama rohtu ja kõik väga heas korras. Nahk tal nüüd palju palju ilusam (tal ajas reaalselt punn punni taga ja seljal sama moodi). Võib olla kui üle mõelda selle rohu kõrvaltoimete suhtes siis äkki võibki selletõttu midagi juhtuda. Umbes nagu anorektikud mõtlevad kogu aeg, et nad on kohutavalt paksud või siis sõbranna vanaema arvab, et kui sa kuhugi tanklaketti tööle lähed ja oled öövahetuses siis sind kindlasti pekstakse läbi. Kuti klassiõde pidi ka kunagi vist võtma seda ja ei võtnudki kuna oli niiiiii kindel, et kui seda rohtu võtab siis tapab ära ennast.
    Ma usun, et ei peaks üldse nagu üle mõtlema, sest nii sa nagu ei saa kunagi elada normaalselt, muidugi on ohte aga ravi saab ka lõpetada kui juhtubki midagi. Kindlasti soovitan enda jaoks läbi mõelda aga ma usun, et kui võtadki selle ravi siis ei juhtu midagi.
    Kõike paremat sulle ja raputa endalt maha see üleliigne hirm! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ...või siis sõbranna vanaema arvab, et kui sa kuhugi tanklaketti tööle lähed ja oled öövahetuses siis sind kindlasti pekstakse läbi.

      Haha, mine metsa kus ma naersin praegu :D

      Hirmust tuleb tõesti kuidagi võitu saada. Konsulteerisin ka perearstiga ning tema oli samuti arvamusel, et see ei ole nii hull. Võib-olla ilmnevad mõned kõrvalnähud aga samas ei pruugigi midagi ilmneda.

      Õnneks on mul veel mõned kuud aega katsetada, sest suvel seda ravimit välja ei kirjutata :D

      Delete
  2. Mul oli väga raske akne vorm (tsüstiline), ning võtsin kangemat (20mg) vist kuskil 4,5 kuud.
    Naha kuivus (silmaalused, huuled) esineb kindlasti, aga seda saab kreemide jms kontrolli alla. Maksale mõjub, aga mitte kohe, nii et alguse poole võid julgelt vahel mõne klaasi alkoholi võtta, kuid mida kauem oled rohtu võtnud, siis seda vähem (kui üldse) soovitan tarbida. Aga see on kõik nohu selle kõrval, et Roaccutane teeb oma tööd ülimalt hästi ja lõpptulemus (vähemalt minul) on suurepärane.

    Minu jaoks oli kõige keerulisem see ajukeemia pool. Nõustun küll kohati eelkõnelejaga, et ülemäära muretseda sellepärast jah ei tasu, aga kui sa ikka tead, et oled pigem kurvale ja depressiivsusele kalduv inimene või väga emotsionaalne, siis Roaccutane kuur ei pruugi olla just parim valik. (Ei, ma ise ei langenud sügavasse depressiooni, aga hakkasin tõesti elu veidi tumedamates toonides nägema, tegin valikuid, mida ma "selge" peaga ei oleks teinud ja ei osanud oma murede ja probleemidega nii mõistlikult toime tulla, kui oleks võinud.)

    Eks kogemused muidugi erinevad, aga soovitan mõelda ikkagi endale ja kaaluda ka muid alternatiive (kreemid, erinevad dieedid, jms).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ise isiklikult alkoholi peaaegu ei tarbigi. Vaimselt poolt hinnates, siis ma olen äärmiselt emotsionaalne inimene. Ja kuna ma siin märtsis-aprillis kogesin suuremat stressi/ärevust, siis see oli juba minu jaoks üsna hirmus ja ma kartsin, et see veel süveneb. Õnneks sain ma sellest kiiresti võitu ja süvenema see ei hakanud. Mõne nädalaga olin prii. Seega ma seda depressiooni pelgan, kui juba stress/ärevus endast nii välja ajab, siis mis veel depressioon teha võib.

      Oma akne kohta ei oska ma midagi öelda, sest arst ei vaevunud eriti midagi rääkima. Ütles ainult, et lööve põletikuline. Aga kas on raskelt põletikuline või mitte, seda ta mulle ei öelnud.

      Samas kõik see vitamiinidega, toitumisega ja muuga mängimine väsitab lõpuks üsna ära. Praegu ma juba tunnen, et infot on palju ja alustada on kusagilt päris raske. Kuigi nii mõnedki muudatused on juba tehtud (menüüst kaodatud nisutooted, piimatooted, suhkur).

      Juuli lõpus lähen veel naistearstile ja teen hormoonide kontrolliks vereproovi. Võib-olla peitub kala just seal. Proovida võib.

      Delete
  3. Minul ka aknega probleem olnud. Olen käinud ka nahaarsti juures ca 10 a tagasi, kuid leevendus tuli nagu sinulgi siis, kui naistearst kirjutas pillid (Jeanine). Nende võtmise ajal oli nahk päris ilus. Lõplikult jätsin nende tarvitamise 2,5 a tagasi ja 2 a olen olnud aknega taas pahuksis. Otsustasin, et oma organismi mina roccutane'iga rikkuma ei hakka. Uurisin, et see peaks sisaldama sünteetilist A-vitamiini suures koguses. Otsustasin, et võtan hoopis päris A-vitamiini suurtes kogustes, tellisin väljastpoolt Eestit (25000 IU). Väike leevendus tuli, aga ka sellega peab piiri pidama, sest A-vitamiin on maksatoksiline ja samuti tekitab suurtes kogustes loote väärarenguid.
    Usun samuti, et minu akne on hormonaalne, kuid mingis lootuses käisin ka mina jaanuaris nahaarsti juures, pettusin samuti, sest midagi uut ta välja ei pakkunud ja ravimeid pole ma nõus näost sisse ajama. Roccutane kaitseks võin siiski öelda, et noorem õde tarvitas seda ca 6-9 kuud ja tema nahk on nüüd ilus ja ilmselt polnud ka kõrvaltoimeid. Tema on aga ka ravimiteusku. Samas jah, akne võib alati tagasi tulla ja siis on vajalik teha uus ravikuur.
    Käisin talvel naha tervise toitumiskoolitusel. Sealt sain juurde päris palju mõtteainet.
    Seal oli välja toodud 10 põhimõtet akneravi toetuses: söö madala GI (glükokeemiline indeks) toiduaineid, välista toidutalumatused (vereanalüüs), tarbi põletikuvastaseid toiduaineid (kurkumiin, C-vit), taasta seedetrakt (probiootikumid, ensüümid), stressi maandamine (langeb oksüdatiivne stress organismis), toidulisandid (Zn, A-vit, D-vit, GLA, Omega3, Saw Palmetto 320 mg päevas), unevajadus, antioksüdandid, treening ja korralik nahahoolduskosmeetika.
    Pärast koolitust tellisin kohe iHerb.com-ist endale toitulisandid, esimest korda kuulsin Saw Palmettost ja uurisin selle kohta googeldades lisa, see on minu meelest minu probleemi oluliselt leevendanud. Samuti võib akneprobleeme tekitada B12 vit puudus, osadel võib puuduse tunnuseid anda ka normi alumisel piiril olev tase. Kindlasti soovitan ma täita vitamiini depood, sest ühe vitamiini juurde võtmine ilmselgelt ei leevenda probleemi, kui mõni muu aine organismis on puuduses. Nt vähendab antidepressantide tarbimine B-grupi vitamiinide taset organismis, sellest muidugi ei räägita.
    Kosmeetika - seal sisaldub palju aineid, mis võivad nahatervist mõjutada. Paljud sünteetilised ained mõjutavad otseselt organismi endokriinsüsteemi, imendudes läbi naha verre ja tekitades nahaprobleeme.
    Kahjuks on enamik arste ravimiteusku ja nad ei oskagi midagi muud probleemi korral pakkuda, sest neid on niimoodi õpetatud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina võtsin ka Jeanine pille. Nahk oli meeletult ilus. B12 vitamiini puudus oli mul ka aasta algul olemas. Nüüd just lõppes esimene vitamiini kuur ja perearst tegi uued analüüsid. Praegu teen ka probiootikumide kuuri ja proovin taimetoitlust :) Ma arvan, et ravimid on lihtsalt kergem tee, samas ma ei tahaks ise vabatahtlikult ilma muid võimalusi kasutamatta oma organismi mürgitama hakata. Eriti kui teine kipub mul niigi nõrgem olema kui teistel. Siiralt loodan, et leian enda jaoks selle patima võimalusr ja ei pea Roaccutanet neelama hakkama.

      Delete